Reede õhtu kohta oli seal üpris vaikne, istusime baari leti taga, saime tasuta sünnipäevashotid ja puhusime hommikuni vendadega juttu. Vanim neist oli nii lahke, et kui kojuminekuks läks, siis ta peatas meid kinni ja ütles, et viskab meid autoga ära, olime talle väga tänuväärsed.. või lihtsalt tänulikud, et kiirelt koju sai.
Laupäeva hommikul voodist välja tulla väga ei tahtnud, vahtisin filme ja passisin terve päeva kodus, kuna hommikust saati oli täielik koerailm - vihm ja külm, ning seda pühapäeva õhtuni välja. Meil oli tegelikult juba ammu kokku lepitud Kousakuga, et teeme tema juures filmivaatamise ja karrisöömise õhtu.
Võtsin Toma kaasa ja sammusime bussipeatusesse ja sõitsime järgmisesse ühikakämpusesse, kus Kousaku meile vastu oli tulnud. Enne seda bussis juhtus üks naljakas juhtum, Toma sõbranna oli talle öelnud, et kui bussiga minna, siis see kämpuse peatus (Hirasuna) ei pruugi olla sama nimega.. Seega me pärisime selle kohta natuke enne peatust ühelt jaapanlastest noorpaarilt, kuid jaapani keel vedas veidi alt vist ja küsimus oli umbes selline, et "Kas Hirasuna bussipeatus on hirasuna?" Nad olid mõlemad esmapilgul väga hämmastunud nägudega, et mida see loll välismaalane seletab. Aga õnneks suutsime nad kohe järgmise lausega mõistma panna ja varsti ilmusid tabloole hirasuna peatuse märgid. Ilmast veel nii palju, et päeval saab isegi särgiga hakkama, aga õhtul peab jope seljas olema kui surnuks külmuda ei taha.
Kousaku elab hirasunast pisut kaugemal, umbes poolteist kilomeetrit äkki, ei oska täpselt arvestada, igatahes jõudsime lõpuks sinna. Ta oli juba varem ise karri valmis teinud põhimõtteliselt, ainult karrikuubikud oli vaja potti visata. Sõime kõik suure taldrikutäie, vahtisime telekat, mängisime päris pikalt UNO kaarte ja õhtu möödudes ühtäkki Kousaku vaatab Tomale otsa ja küsib jaapani keeles, et nüüd või? Ma kohe ei saanud aru mis toimub, aga kui mulle öeldi, et kao toast välja. siis mõistsin, et midagi nad arvatavasti sünnipäevaga seoses plaanivad. Päris tükk aega passisin köögis, kuni elutoas tuled kustu läksid ja karjuti, et tule sisse. Avasin ukse ja sain kohe värviliste lintidega pikki molli "Happy birthday to you" saatel. Lisaks sellele oli laual pisike kook küünaldega ja puha, 4 küünalt pidid tähistama kahte ja kahte, 22 noh. Lisaks sellele kingiti mulle joogitops loosungiga 酒好きです！ e maakeeli armastan alkoholi/mulle meeldib alkohol!/alkoholisõber :D, My reputation proceeds me. Igatahes sõime kooki ja mängisime kaardimängu lõpuni ning suundusime edasi Progressi, jälle. Tegelt oli suurem põhjus ka.
Nimelt oli tore autoga koju saada ja puha, aga ma olin sootuks unustanud, et ometi sai sinna ju rattaga mindud, Toma värskendas mu mälu, ma ei tea kuidas see meelest sai minna. Igatahes istusime seal järjekordselt poole ööni ning kõndisime siis koju. Jaaaaaa järgmine hommik tervitas mind tatine nina, paks pea ja kurguvalu, mida kuradit, ometi ma käin ju normaalselt riides ja pole ikka päris kaua haige olnud, ei mäletagi viimast korda. Õnneks praeguseks on juba enamvähem lahti saanud, natuke köhin veel ja tatt ikka voolab, küll saab sellestki võitu, taruvaik on mulle siiamaani abimees olnud.
Edasised plaanid siis hetkel - ootan reedet, et saaks esimese stipi kätte! Ning laupäeval võtan Kousaku ja äkki Toma või Pille või mõlemad kaasa, ning sõidame Tokyosse Akile külla, tuuritame päeval Tokyos ringi ja otsime äkki midagi kostüümisarnast, et õhtul Halloweenipeole minna.
No comments:
Post a Comment