Alustame tänast blogiposti erakorralise uudisega! Väljavõte facebookist ning ühtlasi tänase päeva kõige populaarsem teema:

Yesterday: 80 degrees and sunny
Today: Overcast with slight drizzle 
Tomorrow: Biggest Typhoon Tokyo has seen in over a decade. 

Tsukuba lehelt:

The 26^th typhoon, the most powerful of this year, has been heading toward the largest island in Japan (Honshu), and is expected to bring heavy rain and cause cancellation of public transportations in Kanto region (See “Typhoon Information” as indicated below)

Thus, the University of Tsukuba has just decided that all classes offered at Tsukuba Campus will be cancelled tomorrow on Wednesday, October 16.

Ühesõnaga on homme oodata laastavat taifuuni, ägeeeeeee

Liikudes tagasi eilsesse päeva:

Kohtusin hommikul Kousakuga, et sõita Tsukuba keskusesse, kus pidime kokku saama teiste välkarite ja jaapanlastega, meid oli kokku kaheksa. Sõitsime 10:30se bussiga keskusest Tsukuba mäe poole, ainult 17 kilomeetrit, aga minek võtab aega 50 minutit, häiriv, et igalpool asulad on sellesmõttes, masinaga liikumine võib päris närvesööv olla. 

Igatahes, jõudsime kohale, ilm oli ilus ja matk tippu võis alata! Võtsime igaksjuhuks stardipunktist mingisugused teejuhatamiseks mõeldud kaardid millest hiljem said lehvikud. Tsukuba mägi on ~250 meetrit kõrgem, kui eelmisel korral vallutatud Takao mägi. Matkamise ei teinud raskeks see kõrguse vahe, vaid hoopis teeolud - Takaol oli ülesminek korraliku teekattega, Tsukuba mäel aga täielik kivide rägastik puude vahel mis muutis ronimise kuidagi palju autentsemaks.

Üpris mäe alguses oli pühamuid, kõigepealt tuli shinto usundi kohaselt enda kegare e mustus maha pesta, mitte siis füüsiline vaid vaimne, et enne ronimist ikka mõtted selgeks saaks. Pühamutes on selline traditsioon, et viskad viiejeenise kasti, kummardad ja teed kaks plaksu ning palvetad. Viiejeeniline sellepärast, et jaapani keeles vastab sellele sõna "Go en" - 五円, aga sama hääldusega on ka 御縁 e. siin esimene märk "go" tähendab austust, näiteks kellegi enda ühiskondlikust staatusest kõrgema isikuga rääkides kasutaks tema perekonnast rääkimiseks sõna "Go-kazoku" - teie austatud perekond. Teine märk tähendab sidet, ehk siis mõte seisneb selles, et luua/säilitada häid suhteid jumalustega.
Ostsime Kousakuga 100 jeeni eest omikuji (Takao mäe reisist panin ka ühe omikuji pildi), mina sain kõige parema võimaliku ennustuse, Kousaku vastupidiselt sai kõige halvema, minu oma läks ilusti rahakoti vahele, tema sidus enda oma pühamu lähedale nööri külge.

Samuti oli kaugelt näha, et seal toimus mingi live-show, mis hiljem osutus reklaamikampaaniaks, nimelt on Tsukuba mäe patrooniks konn (Takao-l oli kaheksajalg e tako jaapani keeles) ning vanahärra katanaga (jaapani mõõk) näitas publikule konnaõli maagilist toimet, esmalt mõõgaga paberit imepisikesteks tükkideks lõikudes, et tegemist on terava relvaga. Seejärel oma kätt õliga määrides ja näidates, et mõõk nii kätte ei lõika. Puhtaks pühkides ja uuesti üle naha tõmmates tekkis käele punane veretriip, millele uuesti kohe konnaõli peale määris, sest sellel on kiireloomuline haavaparandav toime, eks ole. Vaadata oli muidugi äge.

Ma aega ei mõõtnud palju meil tippujõudmiseks kokku läks, aga kuskil kella kolmeks olime tipus, seega ikka oma 4 tundi kindlasti rohkete pauside tõttu. Naljakas tendents: ronides kõik teretavad üksteist, lõpuks sai nii palju vastutulijaid teretatud, et Konnichiwa! muutus üpris kiiresti lihtsalt chiwa.. wa... jne.  

Mäe tipust oli muidugi imeline vaade, kui järjekordselt poleks seda udu või sudu või teab mis asi see on siis, mis vaate alati ähmaseks teeb ja ilusaid pilte ei lase teha. Tipust leidis ka suveniiripoode, isegi õlut sai osta. Mis oleks parem kui peale korralikku trenni üks külm kaloririkas õlu kurgust alla kallata, paradoksid paradoksid. Enamus meist ostis pisikese suveniiri, minu puhul kaks külmikumagnetit ning võtmehoidja. Takao mäe tipp oli nagu tipp.. pisike, palju liikumisruumi kuskile polnud, Tsukubas aga oli mööda tippu liikumine päris aeganõudev ja raske, sellepärast ei jõudnud "teise tippu". Tsukubal on kaks tippu niiöelda, mehe ja naise tipp. Kusjuures kaugelt vaadates tundub naise tipuks nimetatav osa palju suurem ja kõrgem, kuigi tegelt on vastupidi. Boonuspilt - romantilist uinakut tegev paarike mäe tipus sadade kaamerate ees :D

Alla tulime rope-way'ga, ma ei teagi kuidas seda eesti keeles kutsuda. Naljakas oli see, et kohe pärast uste sulgumist ja liikumahakkamist tuli ette järsk langemine ning selle rope-way operaator teatas kõlaritest jaapani keeles: "Nüüd tuleb midagi ameerikamägede laadset, hoidke palun kinni", millele järgnes kiljatusi, naeru ja muud. Olime surmväsinud, seega läksime poole mäe pealt bussi peale, et istuda saaks. 

Tagasi jõudes läksid osad koju, osad tulid juurde, et sööma ja kinno minna! Sõitsime täiesti teise linna otsa, kus ma varem vist ühe korra käinud olin, et minna suurde kaubanduskeskusesse nimega ijasu, kus ühtlasti asus kino. Film, mida me vaatama läksime ja ma ühtlasi kõigile soovitan, kellel peaks tekkima tahtmine mõnda kurba filmi vaadata - http://www.imdb.com/title/tt2331143/ Ma olin niigi väsinud ja see filmi sisu ning muidugi pime saal süvendasid mu olukorda ning ma olin päris tujust ära tuim tükk koju minnes. Ühtlasti võeti koduteel teemaks minu sünnipäev, kusjuures see tekitas minus veelrohkem masendust, sest inimesed, keda ma vaevu paar nädalat tean, räägivad mu sünnipäeva planeerimisest, eks ikka meenuvad kõik Eesti sõbrad ja pere, kellega see aasta ei saa koos olla. Ei taha nii süngetes toonides seda nüüd lõpetada, aga eks ikka tekib selliseid mõtteid ja tasapisi tekib arusaam, mis tegelikult ikkagi toimub ning kus ma olen. Lõpetuseks veel pilte kah!