Sain täna oma jaapani keele tasemetesti tulemuse teada - Advanced-intermediate, ehk siis edasijõudnud-kesktase või midagi sellist, et ma ei tea kas karta või mis, pole õrna aimugi, mis tase see edasijõudnute kesktase on.

Mis ma siis täna tegin.. Käisin Toma ja tema tuutoriga ringi, istusime kampuses, välistudengite keskuse juures, kuhu ilmus sujuvalt mingine India päritolu tüüpi vennike, kes esialgu tundus lihtsalt kadunud olevat, aga hetk hiljem ta istus meie lähistele maha ja lihtsalt vahtis meie suunas, nagu poleks elusees blonde inimesi enne näinud. Peale mõningat aega suunasin oma pilgu tema poole ning vaatasin talle silma sisse. Sekundi möödudes sai ta aru, et ma teda vaatan ja ta raputas kergelt pead, ning pööras oma pea teises suunas, kuid hetk hiljem oli see jälle meile suunatud. Ja see polnud nagu selline pilk, et oh, valged inimesed, ei tea mis nad räägivad, vaid konkreetne perverdi ilme. Ei olnud palju puudu, et talle väikese õppetunni osutanud oleksin. Otsustasin asjale rahulikult läheneda ning küsisin Toma ja tema tuutori käest, et kas nad tahaksid äkki mujale liikuda, ning tegin kerge peaga liigutuse eelmainitud pervo suunas, vahetasime asukohta.

Muud produkuktiivset nagu täna teinud pole. Minul, Andreil ning Tomal oli ühine arusaam, et Jaapani toidust on pisut kopp ees ja vaheldust tahaks, seega suundusime Kasumisse e kohalikku supermarketisse, et osta pasta tegemise jaoks toiduaineid. Kolme peale läks meil kuskil 18 eurot, mille eest saime suure poti üpris maitsvat ja vaheldusrikast Itaalia kööki, mis sellest, et iga päev nuudleid sööme, see oli teistmoodi ja tegi meid õnnelikuks. Muidugi käis pasta kõrvale ka pisut valget veini ning söömise joomise käigus leppisime kokku, et see nädalavahetus peame kindlasti Tokyosse minema, sest tahaks Tsukubast vaheldust saada.

Jep, peaks nüüd magama minema, kell on vaata, et pool 2 juba, 10:10 hakkab mu esimene jaapani keele loeng Jaapanis. Ma ei imesta, kui ma seal ainuke valge inimene olen mingi 25 hiinlase seas.. kuradi hiinlased. Head ööd.

 Hurmaa?

 

Pisike ämblik

 

 

Riisiväljade põletamine

Breakfast at Toma's

Eile sai otsustatud, et teeme järgmine hommik pannkooke, Toma oli juba koostisosad valmis muretsenud, mul oli ainult vaja poes käia ja mingisugust moosi osta. Ärkasime mõlemad kuskil poole 12 paiku ja tunnikese pärast läksin tema juurde. Ma ei mäleta kas ma olen juba maininud, aga ta elab minust üks ühikas edasi, ehk umbes 100 meetrit on ühikatel vahet. Kui ma uksest sisse astusin, siis ta oli parasjagu taigent segamas ja andis selle ülesande kohe mulle edasi, et ma ka midagi teeks, mitte niisama ei passiks. Ma vaatasin taigent ja pärisin, et miks see nii kollane on, et piim ju ometi peaks selle möga tooni natuke heledamaks muutma ning seepeale ta vaatas mind paar sekundit ja ohkas - piim oli ära ununenud. No mis seal ikka, pannile see kraam läks ja välja tulid täitsa söödavad pannkoogid, mis nägid natuke omleti moodi välja.

Selle peaaegu nädala jooksul on iga päev praktiliselt erinev ilm - päike ja tuul, päike tuuleta, pilves ja palav, jahe aga selge taevas, päris raske on siin vastavalt ilmale riietuda. Jube tahtmine oli Tokyosse minna enne kui kool hakkab, aga tundub, et ei tule sellest midagi välja. Homme saaks veel iseenesest minna, aga ma kardan, et leiab jälle mingit paberimajandust ning homme saab ka jaapani keele tasemetesti tulemused teada. Eks jääb siis mingisse nädalavahetusse.

 Üritasin esimest korda panoraampilti teha Toma toast, aga vajab vist pisut harjutamist :D

 See tuli toaga kaasa, väga armas eelmisest omanikust, mul küll sellist kraami pole

 Igapäevane toit

 Vaade minu toast

Gerda nõudis, et ma siia ka pilte paneks, kuna ta olevat korralikku turundustööd teinud ja välja reklaaminud seda lehte siin ning palju inimesi mul facebookis pole, et panen siis siia ka ikka miskit

Vanad külmikud otse ühika kõrval

 Pille vasakul, kaks Dariyat keskel ning Miyu paremal

 Mount Tsukuba

 Politseiboks tänavanurgal

 Tuutor Mocchan

 KOI!

 Kasside klubi on alati olemas, pole vahet kas tuled või lähed

 Toma

 Dango!

 Veel Mount Tsukubat

27.09 jätk

Pidime esialgu Pille ja tema tuttavatega linna peale uudistama minema, aga kuna tal oli õhtul telefoni soetamisega seoses tegevust, siis jäi väljamineku plaan katki. Hoopis Toma tuli mu ukse peale koputama, et küsida, kas ma saaks temaga koos supermarketisse minna, kuna ta ei teadnud teed. See oli ka esimene kord, kui niimoodi omapead kampusest välja rändasime ja väga hea tunne oli, sest tuutoriga koos käija on nagu giidiga kuskil tänaval kõndimine - see on see ja too on too, and? Saime ise rahulikult igasugustesse kohtadesse sisse põigata ja uurida, mis pakkuda on. Proovisin esimest korda elus Dango ära (http://en.wikipedia.org/wiki/Dango), päris huvitava maitsega oli, mochit iseenesest olen vist kunagi proovinud, aga see oli minu jaoks natuke maitsetu. Palju seda süüa ei kannatanud, Toma võttis ka ühe ampsu ja seejärel keeldus seda söömast.

Iseenesest see tänav, kus palju poode ja supermarket asuvad, on elav ja inimesed-rattad pusivad kitsastel jalakäijateedel üksteisest mööda, kuid kui korraks visata pilk nendele tänavatele, mis sellest peateest nö mujale hargnevad, siis vaatab vastu ainult pimedus, ei ühtegi tänavalampi mis viitaks, et siiapoole ka mingi tee jääb.

Kõndisime ühika poole tagasi ja istusime enamvähem ühika lähistel oleva pingi peale, et korraks jalga puhata, aga meist kõndis kiirel sammul mööda see eelmistes postides mainitud rootslane, kes tuleb välja, et on ka poolvenelane, nimeks Andrey. Ta on kunstisuunitlusega ja oligi parasjagu kampuse kunstihoone poole sammumas, et kohalike jaapanlastest kunstiinimestega mõned joogid teha ja juttu puhuda. Otsustasime temaga kaasa tolkneda, mis meil paremat ikka teha oli. Veetsime natuke aega kuskil kunstihoone keldris, seejärel istusime keset kampust, isegi üks turvatöötaja kõndis esialgu meie poole, aga sai vist aru, et pooled on välismaalased ja võttis siis sujuvalt kursi kuskile mujale.

Andrey jaapani keelt ei räägi, teab ainult mõningaid sõnu. Asja teeb huvitavaks see, et tema tuutor, vist oli Junya, ei räägi omakorda inglise keelt, aga nende omavaheline mõistmine tundub, et on palju parem kui minul ja Mocchanil. Kuidas on võimalik, et ma saan nii pangas kui linnavalitsuses asjad ilusti aetud, aga oma tuutori pooltest lausetest mõhkugi ei mõika.

Jätkates siis - käisime õhtul veel ühes baaris, kus on huvitav süsteem, esimese roundi eest peab maksma suuremat hinda + mingi lisatasu, mille eest tuuakse sulle midagi näksida, a'la kartulikrõpsud vms, isegi kui sa neid ei telli. Teised joogid on juba normaalsema hinnaga.

Kaua ei saanud seal olla, sest koht ise oli päris pisike ja meie lauale oli keegi juba enne reserveeringu teinud, seega pidime kella järgi lahkuma. Otsustasime, et võtame poest veel ühe joogi ja räägime viimased jutud kellegi ühikatoas ära ning siis magama ära, aga ühika juurde jõudes nägime, et pidu on täies hoos. Ühika kõrval on selline piklik laud ja toolid, kuigi ma ise polnud neid siiamaani märganud. Laua ümber oli igasugu rahvast, pärast lugesime üle ka, et kuskil 15 erinevat riiki oli esindatud. Pidu kestis poole ööni, sain igasugu inimestega suhelda, loen päeva kordaläinuks.

Tore päev

Alati kui blogiposti alustan, tuleb kuidagi loomulikul kombel "Ärkasin täna ....", jah, ärkasin täna tõesti ja kell 7 punkti pealt, et jõuda kokkulepitud ajaks oma kampuse keskuse ette. Eelmine päev sai Pillega kokku lepitud, et lähme koos elukohta kinnitama linnavalitsusse ning peale seda panka. Pillega koos olid veel kolm tüdrukut, esimene Hiinast, teine Ukrainast, kolmas Bulgaariast, viimased kaks räägivad omavahel vene keelt, meie Pillega jälle eesti keelt, polegi väga teistsugune kui meil Eestis :D. Igatahes tuli minu üllatuseks tuli meile autoga järgi kellegi tuutor nimega Yui . Autoomanik oli esmapilgul natuke mures, sest ei oodanud, et selline kari välismaalasi talle autosse tahab ronida, kuid mahtusime ära.. mina sain isegi ette istuma, kuna siiski meesterahvas ja natuke suurema kehaga, õnneks, haha.

Linnavalitsus oli palju kaugemal kui ma arvasin. Samuti oli linnavalitsuse hoone ette enne meid jõudnud Miyu, kes õppis üpris tükk aega Eestis magistrina ja andis isegi jaapani keele tunde keskkoolikatele. Saime oma elukohad kinnitatud ja ma tegin ühtlasi ära ka tervisekindlustuse. Pangast kõndisime edasi samasse rongijaama, millest ma paar päeva tagasi pildi panin, tundus tuttav koht küll. Sealt edasi panime rongiga Tsukuba keskuse poole, tegelt on see nagu rong-metroo hübriidi moodi asi. Naljakas on see, et kui rong maa-alusesse Tsukuba jaama sõidab, siis lähevad kõrvad lukku nagu lennukis. Pangas läks natukene kauem aega, kui linnavalitsuses, kuid kõik läks päris sujuvalt ning peaksin nüüd nädalakese jooksul endale pangakaardi saama.

Pangast väljudes leidsid kõik, et keegi pole hommikust saati midagi söönud ja kell oli juba üle 12. Miyu ja Yui otsustasid meid keskusesse sööma viia. Ma nägin esimest korda elus sellist kohta, kus ühes suures söögikohas on mitu erinevat firmat, nagu üks söökla nö ning ääres on siis igasugu Subway'd ja Jaapanis populaarne Mossburger jne, umbes 5-6 tükki lugesin neid kokku. Tellisime Pillega Butadon-i, e. sealiha riisi ja noriga. Väga maitsev oli, lisaks anti kaasa üks pisike kausitäis misosuppi, umbes sarnane nagu meil sushi-catis saab, aga veidi rohkem asju oli sisse lisatud, ning maitse oli ka veidi parem.

Kõhud täis - suundusime bussijaama poole, et tagasi ülikooli lähistele sõita, kuna ma pidin Chuuta-Taishi-Mocchaniga kokku saama enne enda osakonna orienteerumist. Rääkisin temaga sellest nime asjast ja palusin vabandust ning saime hea kõhutäie naerda, nüüd kutsun teda siis tema väidetava keskkooli hüüdnimega - Mocchan. Igatahes, orienteerumine oli jaapani keeles ja ma arvan, et päris paljud tegid suuri silmi, sest ega tuutoridki (ka minu oma) inglise keelt ju ei räägi, et pärast ümber jutustada, oeh. Enamvähem sain aru igatahes.

Pärast orienteerumist oli veel vaja siiani kõige kulukam operatsioon ette võtta - maksta ära ühika rent. Vot see pani küll ohkama, esimene rent läks 49,520 jeeni, e. ümberarvestades 371 eurot, veelkord oeh. Ma olen tänaseks neljandat päeva Jaapani pinnal ja juba on praktiliselt 2/3 rahast läinud. Õnneks on nüüd (vist?) kõik suuremad vajalikud maksud tehtud ja pean ülejäänud rahaga praktiliselt oktoobri lõpuni ära elama. Muidugi ei pääse ju eluks vajaliku soetamisest.

Seda maksmise protsessi tehakse muide postkontoris, mitte pangas. Seal samas ees kohtusin teist korda ühe Rootsi kutiga (mustanahaline, muidu te arvate, et mingi kena blond Sverige pojke) kellega kohtusin elektritarvete poes. Tema ja ta tuutori olukord on ikka päris jube, ta ei räägi sõnagi jaapani keelt ja tuutor ei räägi omakorda inglise keelt. Ma veel mõtlesin, et mul on raske. Igatahes täna on olnud igati äge päev ja ilm on ka mõnus, selline perfektne suveilm eestlase jaoks - taevas on selge, päike paistab, päikese käes on soe, varjus paras. Kuna on reede, siis mõtlesime Pille ja veel osadega õhtul välja avastama minna, äkki leiame mõne baari või izakaya (jaapani stiilis baar enam-vähem) kus peale paberite alla uppumist üks jook teha, võib-olla natuke rohkem. Praeguseks kõik!

Pildid panen facebooki nüüdsest, kui midagi väga erilist leian mis blogiga kokku võiks käija, siis leiab siit ka miskit.

Kliima ja muud nalja

Kell 10 hommikul käib uksel kerge koputus - Chuta oli jaapanlasliku täpsusega kohal, ma isegi kahtlen, et ta ootas, et kell 10 kukuks :D. Läksime linna uurima ja vaatama mida võiks vaja minna. Sõitsime bussiga ühikast Tsukuba kesklinna (umb 10-12 min) ja seejärel läksime rongi peale, see oli ühtlasi mu esimene kord jaapanis rongiga sõita. Tulime mõne peatuse möödudes maha ning suundusime elektitarvete poe poole. Kuskile vahepeale jäi pisike pood nimega FamilyMart, also known as Famima. Peale Naritat lubasin endale, et neid teesid ei osta enam, pean oma sõnu sööma.

Kuna 25.09 oli ulmeliselt palav ilm kõrge niiskuse tõttu, siis ei suuda väga üle 15 minuti ilma joogi rüüpmiseta olla, seega seal samas Famimas jäin joogileti juures seisma, sama tegi ka Chuta. Küsisin talt, et mida tema mulle soovitaks, jaapanlane ikka peaks teadma ju, ainult minusugune loll välismaalane ostab mingit rõvedat mõru teed. Ta osutas üle teepudeli peale öeldes, et "See peaks vist hea olema", hetk hiljem krabas endale teise pudeli. Samuti ostsin endale läbipaistva vihmavarju, mõnus asi, näeb ka ikka kuhu suunda liigud ja kes vastu tuleb kui tugev vihm on. Tegime pudelid lahti ja peale esimest lonksu mõtlesin, et paneks talle selle pudeliga vastu pead, see oli veel halvem kui see lennujaamast ostetud jook, enda joogi peale tegi ta ka üpris hapu nägu, see pakkus mulle pisutki rahulolu, et mina ei ole ainuke, kes kannatab. 

Elektroonikapoest soetasin endale netikaabli, keedukannu, kõige odavama mikrolaineahju ning puhuri. Ostud tehtud, väljusime, ning minule hakkas kohe silma McDonaldsi taevapoolekõrguv post. Seda nähes meenus Nukke-sensei öeldu, et Jaapani McDonaldsi toit on palju etem sellest, mis meil Eestis on, mul ei jäänud muud üle kui järgi proovida. Tegelikult maitses ta ikkagi enamvähem samamoodi, oli mingeid teatud asju mida meil on ja neil pole, näiteks kanaburks! Hiljem tulin selle peale, et Jaapani mäkis pole friikartulid nii õlist nõretavad ja burger on ka kuidagi vähem rasvasem.

Peale elektritarvete soetasin endale veel mingi kardinajupi, mis ei kata tervet akent kinni ning ühe suure kausi 100 jeeni poest.

Õhtupoole sadas nii tugevalt, et ei olnud isegi võimalust poodi minna. Lähim supermarket on mingi 30 minuti kõnnaku kaugusele, keegi mulle Eestist jalgratast ei taha saata? Või hoopis teete korjanduse? Käisin uurisin Toma (Leedu tüdruk) toa ka üle ja pean nentima, et tal on ägedam tuba kui mul, paremini varustatud - kliimaseade ja puha, ent väga minimaalsel määral pisem ning ta maksab kuus 14,XXX jeeni, mina aga 17,100, ajab sita keema küll vabandust väga.

26.09 Chuuta Chuuta?!

Ärkasin 7:45, sain Tomaga kuskil 8:15 kokku ning suundusime edasi kooli poole, et jaapani keele oskuse määramiseks test teha. Ma ei leidnud, et see test keeletaseme määrmise jaoks väga efektiivne oleks, aga mis seal ikka. Peale testi sain "Chuutaga" kokku. Jutumärgid sellepärast, et mul oli väike arusaamatus, kuna Jaapanis on tõesti olemas mehe nimi "Chuuta", aga samuti on ka tuutori hääldus chuuta, lihtsalt teises tähestikus. Naljakaks teeb asja see, et ta on minust 2 aastat noorem, esimest aastat ülikoolis ja ma kutsun teda hellitavalt "Chuuta-kun", -kun liitega kutsutakse tavaliselt endast nooremaid inimesi, kui tegemist on meestega. Long story short: ma olen teda mitu päeva kutsunud tuutorikeseks ja ta pole mulle sõnagi selle kohta öelnud, oeh, ma ei tea kas nutta või naerda. Pärisnimi on tal hoopis Taishi.

Sain täna supermarketist vett ostetud lõpuks ometi, siiani olen joogiautomaatidest umbes 110 jeeni tüki eest vett ostnud iga päev 1-2 pudelit. Samas tundub, et kraanivesi kõlbab ka, jaapanlased ise räägivad, et neile ei meeldi see maitse, aga reostust jms ei maini keegi, vast ei ole siis. Nuudlid on tasemel, saab ikka päris vägeva roa. Magustoidud on ka huvitavad. Lihtlaused on ka toredad.

Täna toimus veel orienteerumine, jagati infot igasugu asjaajamiste kohta, räägiti tähtaegadest ja jaapani keele rühmadest, põhimõtteliselt sama jutt mis ma juba suvel postiga sain. Aga asjalikku ja eluks vajalikku oli muidugi ka. Orienteerumisel nägin Pillet, magister samal erialal mis mina. Jooksin muidugi esimesel vaheajal temaga jutustama, et saaks eesti keelt rääkida kellegagi. Sain teada, et Pille elab mu kõrvalmajas ning tal on samasugune tuba nagu Tomalgi, olin natuke kade jälle. Peale orienteerumist sain koju ja istun siin pimedas nüüd, peale viite on nagu meil peale üheksat. Samuti on keegi härra konn mu ühika taga olevasse tiiki elama tulnud, toob aeg-ajalt esile paar võimast krooksu ja siis kogub ennast umbes pool tundi, et tegevust korrata. Tsikaadid siristavad ikka vapralt edasi ja ühika lähistel tegutseb mingi kasside gäng, that's all folks.

Kaks magamata ööd ja siin ma lõpuks olen, sildid tänavatel on jaapani keeles, inimesed räägivad samuti jaapani keelt, olen vist õigesse kohta jõudnud, kuid ikka on pisut
raske mõista kus ma tegelikult olen. Läbides tollipunkti Narita lennujaamas leian kohe vanema härra, kelle ees on suur tsukuba ülikooli embleemiga plakat ning samasuur nimekiri
saabuvatest üliõpilastest, silman muidugi enda nime esimesena ning seejärel juba mitmeid aasiapäraseid nimesid, mida ma välja ei loe. Jõudsin kohale umbes kell 10 hommikul
ning pidin minema 10.35 ekspressbussi peale Tsukuba suunas. Päris nii ei läinud, kuna kõik bussid olid välja müüdud ja esimene vabade kohtadega sõiduk väljus alles 12.50.
Muud midagi kui tuleb oodata, istusin tagasi pinkidele ning mind ennist tervitanud vanem meesterahvas, kes oli mul just aidanud piletit soetada (~25 euri, welcome to Japan),
naases tagasi oma positsioonile. Maganud ma polnud, aga uni ei olnud probleemiks, pigem ikka see teada-tuntud Jaapani palavuse-niiskuse kombinatsioon, mis kenasti riided
naha külge kleebib, isegi liigutamata. Ootasin, näppisin telefoni, et kodustega sõnumeerida, kui ühtäkki ilmus ennemainitud vanahärra uuesti minu juurde, see kord kaasas
leedulanna nimega Toma. Tundsin kohe kergendust, et minusugune ka siin vähemalt olemas on, Toma tuli pooleks aastaks. Kuradi hea tunne on, kui oled nii kaugel kodumaast ja on
keegi, kes mõistab seda kultuuriruumi kust ise pärit oled. Ootasime Tomaga bussi ja tegime tutvust. Otsustasime midagi juua osta, sest palavus muutus päris talumatuks,
kusjuures väljas oli jahedam kui lennujaamas sees. Ma ostsin esmapilgul midagi Nestea Jaapani versiooni sarnast, vähemalt mulle see nii tundus, esimesel maitsmisel sain aru,
et olen rängalt eksinud, tundus pigem nagu keegi oleks käputäit rohelist teed terve päev kuskil anumas leotanud, mõneks tunniks külma pannud ja siis pudelisse ja lettidele edasi
saatnud, no kurat kui kibe see oli. Ära ma ta igatahes jõin kokkuvõttes. Bussisõit pidi kestma kaks tundi, mis tundus kuidagi ebaloogiline, kuna tegemist ju ekspressbussiga
ja vahemaa Narita ja Tsukuba vahel on umbes 60 km. Mina muidugi kujutasin bussisõitu ette kui tüütu tüüpiline Tallinn-Tartu.. Näe, puu, veel üks, jep, see on küll puu jah,
KURADI PUUD. Aga oli hoopis vastupidi, äge arhidektuur igalpool, bambusesalud segatud teiste puudega, nii tihedalt, et läbi võimalik näha pole, mets on kui värav. Üritasime
kõikvõimalikke tabloosid lugeda, heitsime nalja lätlaste üle, rääkisime jaapani keele sõnadest, et mida osad sõnad tähendavad meie keeltes, et kuidas kattuvad jne. Eestikeelsed näited siis: 'niku' (liha) yobu (kutsuma), tobu (lendama) ja nautisime lihtsalt bussisõitu. Kuskil Tsukuba läheduses silmasime kauguses hiiglaslikku taevapoole kõrguvat Buddha kuju, seda tahan vaatama minna kindlasti.
Tsukubasse jõudes lahvatas näkku tõsine kuumus, kui bussist välja astusin. Bussijaamas võtsid meid vastu ülikooli inimesed, et meid ühikatesse ära jagada ja kohale toimetada.
Saime Tomaga sama ühika ja olime rahul. Ühika all mõtlesin mina nagu kindlat ühikat, mitte tervet ühika kampust, appi kui palju maju. Ainuüksi meie ühikakampuses (Ichinoya) on
38 hoonet ning Tsukuba peale peaks olema 4 sellist ühikakampust, päris muljetavaldav. Edasi jätkuski ühika jaoks paberimajanduse täitmine, oeh, Jaapani bürokraatia on tüütuse
kõrgeim tase. Täida sama infoga 10 erinevat paberit, okei. Mulle määrati ka tuutor - Chuuta (loe:tšüüta), kes on minust kaks aastat noorem, ta oli ise ka selle peale üllatunud.
Inglise keelt ta sõnagi põhimõtteliselt ei räägi. Sain enam-vähem jaapani keelega hakkama, aga ta räägib jube kiiresti ja raskete sõnadega minu jaoks, seega jääb palju arusaamatuks
ja lasen tal kogu aeg ennast korrata. Lõpetuseks: Tsikaadid ahju! Kujutage ette kuidas põõsas siristab 100 ritsikat ning sama põõsa all tuleks öö veeta, see on parim kirjeldus, mis ma anda suudan.

Algus

Nonii, Gerda on huvitava tagatausta mulle valinud, samas mingilmääral väljendab küll minu hetkeemotsioone. Viimastest rääkides - MIDA MA ÜLDSE TUNNEN? Kurbus, rõõm, adrenaliin - need kõik nii koos kui eraldi, täielik segapuder. Hetkel istun veel Tallinna lennujaamas, ootan lendu Helsingisse, kus pean ootama ligi kaks tundi järgmist lendu Narita, Tokyo suunas ja sealt juba edasi kauaoodatud Tsukuba Ülikooli. Tegelikult tahtsin lihtsalt tänada veel kõiki, kes lennujaama ära saatma tulid, pere ja sõpru ja mu pisike punapea, aitäh, et mul olemas olete :). Järgmine sissekanne juba Jaapani pinnalt!