Sünnipäev köhh plörr

Algsete plaanide järgi pidime kambaga Tokyosse minema sünnipäeva puhul, kuid paljudel oli nädalavahetuseks juba plaanid tehtud, siis otsustasime lihtsalt karaoke kasuks jällegi. Peale selle sain teada, et ühel brasiilia kutil meie seltskonnast on täpselt samal päeval sünnipäev kui mul! See tähendab siis, et reede sai hääl ära lauldud ja melanhoolitsetud, osad inimesed tegid mulle isegi kingi! Olin väga meeldivalt üllatunud, samas jällegi nukrutsesin pisut, et tavapärast seltskonda pole, alkohol 1 - 0 Raido. Pärast lõõritamist suundusime osadega meile väga koduseks saanud baari - Progress, mille omanikud on kolm venda, väga lahedad tüübid!

Reede õhtu kohta oli seal üpris vaikne, istusime baari leti taga, saime tasuta sünnipäevashotid ja puhusime hommikuni vendadega juttu. Vanim neist oli nii lahke, et kui kojuminekuks läks, siis ta peatas meid kinni ja ütles, et viskab meid autoga ära, olime talle väga tänuväärsed.. või lihtsalt tänulikud, et kiirelt koju sai.

Laupäeva hommikul voodist välja tulla väga ei tahtnud, vahtisin filme ja passisin terve päeva kodus, kuna hommikust saati oli täielik koerailm - vihm ja külm, ning seda pühapäeva õhtuni välja. Meil oli tegelikult juba ammu kokku lepitud Kousakuga, et teeme tema juures filmivaatamise ja karrisöömise õhtu.

Võtsin Toma kaasa ja sammusime bussipeatusesse ja sõitsime järgmisesse ühikakämpusesse, kus Kousaku meile vastu oli tulnud. Enne seda bussis juhtus üks naljakas juhtum, Toma sõbranna oli talle öelnud, et kui bussiga minna, siis see kämpuse peatus (Hirasuna) ei pruugi olla sama nimega.. Seega me pärisime selle kohta natuke enne peatust ühelt jaapanlastest noorpaarilt, kuid jaapani keel vedas veidi alt vist ja küsimus oli umbes selline, et "Kas Hirasuna bussipeatus on hirasuna?" Nad olid mõlemad esmapilgul väga hämmastunud nägudega, et mida see loll välismaalane seletab. Aga õnneks suutsime nad kohe järgmise lausega mõistma panna ja varsti ilmusid tabloole hirasuna peatuse märgid. Ilmast veel nii palju, et päeval saab isegi särgiga hakkama, aga õhtul peab jope seljas olema kui surnuks külmuda ei taha.

Kousaku elab hirasunast pisut kaugemal, umbes poolteist kilomeetrit äkki, ei oska täpselt arvestada, igatahes jõudsime lõpuks sinna. Ta oli juba varem ise karri valmis teinud põhimõtteliselt, ainult karrikuubikud oli vaja potti visata. Sõime kõik suure taldrikutäie, vahtisime telekat, mängisime päris pikalt UNO kaarte ja õhtu möödudes ühtäkki Kousaku vaatab Tomale otsa ja küsib jaapani keeles, et nüüd või? Ma kohe ei saanud aru mis toimub, aga kui mulle öeldi, et kao toast välja. siis mõistsin, et midagi nad arvatavasti sünnipäevaga seoses plaanivad. Päris tükk aega passisin köögis, kuni elutoas tuled kustu läksid ja karjuti, et tule sisse. Avasin ukse ja sain kohe värviliste lintidega pikki molli "Happy birthday to you" saatel. Lisaks sellele oli laual pisike kook küünaldega ja puha, 4 küünalt pidid tähistama kahte ja kahte, 22 noh. Lisaks sellele kingiti mulle joogitops loosungiga　酒好きです！ e maakeeli armastan alkoholi/mulle meeldib alkohol!/alkoholisõber :D, My reputation proceeds me. Igatahes sõime kooki ja mängisime kaardimängu lõpuni ning suundusime edasi Progressi, jälle. Tegelt oli suurem põhjus ka.

Nimelt oli tore autoga koju saada ja puha, aga ma olin sootuks unustanud, et ometi sai sinna ju rattaga mindud, Toma värskendas mu mälu, ma ei tea kuidas see meelest sai minna. Igatahes istusime seal järjekordselt poole ööni ning kõndisime siis koju. Jaaaaaa järgmine hommik tervitas mind tatine nina, paks pea ja kurguvalu, mida kuradit, ometi ma käin ju normaalselt riides ja pole ikka päris kaua haige olnud, ei mäletagi viimast korda. Õnneks praeguseks on juba enamvähem lahti saanud, natuke köhin veel ja tatt ikka voolab, küll saab sellestki võitu, taruvaik on mulle siiamaani abimees olnud.

Edasised plaanid siis hetkel - ootan reedet, et saaks esimese stipi kätte! Ning laupäeval võtan Kousaku ja äkki Toma või Pille või mõlemad kaasa, ning sõidame Tokyosse Akile külla, tuuritame päeval Tokyos ringi ja otsime äkki midagi kostüümisarnast, et õhtul Halloweenipeole minna.

Alustame tänast blogiposti erakorralise uudisega! Väljavõte facebookist ning ühtlasi tänase päeva kõige populaarsem teema:

Yesterday: 80 degrees and sunny
Today: Overcast with slight drizzle 
Tomorrow: Biggest Typhoon Tokyo has seen in over a decade. 

Tsukuba lehelt:

The 26^th typhoon, the most powerful of this year, has been heading toward the largest island in Japan (Honshu), and is expected to bring heavy rain and cause cancellation of public transportations in Kanto region (See “Typhoon Information” as indicated below)

Thus, the University of Tsukuba has just decided that all classes offered at Tsukuba Campus will be cancelled tomorrow on Wednesday, October 16.

Ühesõnaga on homme oodata laastavat taifuuni, ägeeeeeee

Liikudes tagasi eilsesse päeva:

Kohtusin hommikul Kousakuga, et sõita Tsukuba keskusesse, kus pidime kokku saama teiste välkarite ja jaapanlastega, meid oli kokku kaheksa. Sõitsime 10:30se bussiga keskusest Tsukuba mäe poole, ainult 17 kilomeetrit, aga minek võtab aega 50 minutit, häiriv, et igalpool asulad on sellesmõttes, masinaga liikumine võib päris närvesööv olla. 

Igatahes, jõudsime kohale, ilm oli ilus ja matk tippu võis alata! Võtsime igaksjuhuks stardipunktist mingisugused teejuhatamiseks mõeldud kaardid millest hiljem said lehvikud. Tsukuba mägi on ~250 meetrit kõrgem, kui eelmisel korral vallutatud Takao mägi. Matkamise ei teinud raskeks see kõrguse vahe, vaid hoopis teeolud - Takaol oli ülesminek korraliku teekattega, Tsukuba mäel aga täielik kivide rägastik puude vahel mis muutis ronimise kuidagi palju autentsemaks.

Üpris mäe alguses oli pühamuid, kõigepealt tuli shinto usundi kohaselt enda kegare e mustus maha pesta, mitte siis füüsiline vaid vaimne, et enne ronimist ikka mõtted selgeks saaks. Pühamutes on selline traditsioon, et viskad viiejeenise kasti, kummardad ja teed kaks plaksu ning palvetad. Viiejeeniline sellepärast, et jaapani keeles vastab sellele sõna "Go en" - 五円, aga sama hääldusega on ka 御縁 e. siin esimene märk "go" tähendab austust, näiteks kellegi enda ühiskondlikust staatusest kõrgema isikuga rääkides kasutaks tema perekonnast rääkimiseks sõna "Go-kazoku" - teie austatud perekond. Teine märk tähendab sidet, ehk siis mõte seisneb selles, et luua/säilitada häid suhteid jumalustega.
Ostsime Kousakuga 100 jeeni eest omikuji (Takao mäe reisist panin ka ühe omikuji pildi), mina sain kõige parema võimaliku ennustuse, Kousaku vastupidiselt sai kõige halvema, minu oma läks ilusti rahakoti vahele, tema sidus enda oma pühamu lähedale nööri külge.

Samuti oli kaugelt näha, et seal toimus mingi live-show, mis hiljem osutus reklaamikampaaniaks, nimelt on Tsukuba mäe patrooniks konn (Takao-l oli kaheksajalg e tako jaapani keeles) ning vanahärra katanaga (jaapani mõõk) näitas publikule konnaõli maagilist toimet, esmalt mõõgaga paberit imepisikesteks tükkideks lõikudes, et tegemist on terava relvaga. Seejärel oma kätt õliga määrides ja näidates, et mõõk nii kätte ei lõika. Puhtaks pühkides ja uuesti üle naha tõmmates tekkis käele punane veretriip, millele uuesti kohe konnaõli peale määris, sest sellel on kiireloomuline haavaparandav toime, eks ole. Vaadata oli muidugi äge.

Ma aega ei mõõtnud palju meil tippujõudmiseks kokku läks, aga kuskil kella kolmeks olime tipus, seega ikka oma 4 tundi kindlasti rohkete pauside tõttu. Naljakas tendents: ronides kõik teretavad üksteist, lõpuks sai nii palju vastutulijaid teretatud, et Konnichiwa! muutus üpris kiiresti lihtsalt chiwa.. wa... jne.  

Mäe tipust oli muidugi imeline vaade, kui järjekordselt poleks seda udu või sudu või teab mis asi see on siis, mis vaate alati ähmaseks teeb ja ilusaid pilte ei lase teha. Tipust leidis ka suveniiripoode, isegi õlut sai osta. Mis oleks parem kui peale korralikku trenni üks külm kaloririkas õlu kurgust alla kallata, paradoksid paradoksid. Enamus meist ostis pisikese suveniiri, minu puhul kaks külmikumagnetit ning võtmehoidja. Takao mäe tipp oli nagu tipp.. pisike, palju liikumisruumi kuskile polnud, Tsukubas aga oli mööda tippu liikumine päris aeganõudev ja raske, sellepärast ei jõudnud "teise tippu". Tsukubal on kaks tippu niiöelda, mehe ja naise tipp. Kusjuures kaugelt vaadates tundub naise tipuks nimetatav osa palju suurem ja kõrgem, kuigi tegelt on vastupidi. Boonuspilt - romantilist uinakut tegev paarike mäe tipus sadade kaamerate ees :D

Alla tulime rope-way'ga, ma ei teagi kuidas seda eesti keeles kutsuda. Naljakas oli see, et kohe pärast uste sulgumist ja liikumahakkamist tuli ette järsk langemine ning selle rope-way operaator teatas kõlaritest jaapani keeles: "Nüüd tuleb midagi ameerikamägede laadset, hoidke palun kinni", millele järgnes kiljatusi, naeru ja muud. Olime surmväsinud, seega läksime poole mäe pealt bussi peale, et istuda saaks. 

Tagasi jõudes läksid osad koju, osad tulid juurde, et sööma ja kinno minna! Sõitsime täiesti teise linna otsa, kus ma varem vist ühe korra käinud olin, et minna suurde kaubanduskeskusesse nimega ijasu, kus ühtlasti asus kino. Film, mida me vaatama läksime ja ma ühtlasi kõigile soovitan, kellel peaks tekkima tahtmine mõnda kurba filmi vaadata - http://www.imdb.com/title/tt2331143/ Ma olin niigi väsinud ja see filmi sisu ning muidugi pime saal süvendasid mu olukorda ning ma olin päris tujust ära tuim tükk koju minnes. Ühtlasti võeti koduteel teemaks minu sünnipäev, kusjuures see tekitas minus veelrohkem masendust, sest inimesed, keda ma vaevu paar nädalat tean, räägivad mu sünnipäeva planeerimisest, eks ikka meenuvad kõik Eesti sõbrad ja pere, kellega see aasta ei saa koos olla. Ei taha nii süngetes toonides seda nüüd lõpetada, aga eks ikka tekib selliseid mõtteid ja tasapisi tekib arusaam, mis tegelikult ikkagi toimub ning kus ma olen. Lõpetuseks veel pilte kah!

Koolinädal oli täitsa tavaline, nüüd on nagu enamvähem paigas mis tunde ma võtan ning jaapani keeles anti kaks päeva aega, et kirjand kirjutada, õnneks oli tegemist väga lihtsa teemaga, mis ei võtnud rohkem kui 40 minutit.

Reedel käisime tavalise gängiga (Kousaku, mina, Toma) ning uue tegelase Barboraga(Toma sõbrants, ka leedukas) esimest korda Izakayas, ehk Jaapani stiilis baaris, kus pidi ikka esimest korda sooja sake ära proovima, polnud suurem asi ausaltöelda, olen Tallinnaski paremat saanud, aga tegemist polnud ka mingi kalli kohaga.Istutakse madalate laudade ääres põrandal, julgemad istuvad jalgade peal, mina seda ei kannata eriti, ebamugav. Igatahes saime millalgi koju ka kõmbitud ja istusime veel enne kojuminekut ühika taga tiigi ääres ja puhusime juttu. Kui lõpuks igaüks koju läks, siis ma otsustasin veel korraks kodus arvutisse kiigata, et äkki on miskit huvitavat, aga huvitav oli hoopis midagi muud. Nimelt laua taha istudes hakkas kõik äkitselt rappuma ja päris kõvasti, kestis ainult mõni 3-4 sekundit kui sedagi. Jube lahe oli ausaltöeldes, esimene kogemus on nüüd käes. Epitsenter oli minu prefektuuris - Ibaraki, kuskil 4.9 palline kuulujuttude järgi.

Laupäeva öösel käisime suurema pundiga karaokes, seitse tundi, ma imestan, et mul veel täna hommikul hääl alles on. Kogun täna energiat, et homme Tsukuba mäge vallutama minna!

Laupäeva hommik oli isegi täitsa okei, eelmist õhtut arvesse võttes. Laupäev oli päev, millal esimest korda pidin Tokyosse sõitma, pisike närv oli sees, tagasihoidlikult öeldes. Mõtlesin isegi, et kurat üksi minna on natuke kahtlane, et jätaks ära võib-olla, aga õnneks ma selle rongi peale ikkagi läksin. Enne seda leppisin veel Akiga kokku, et kohtume Akihabara nimelises peatuses. Tsukuba Express kiirrongiga läheb kuskil 45-50 minutit, et sinna jõuda. Saabudes oli kohe segadus, et kuhu ma nüüd minema pean, sest see jaam on ikka meeletult suur, et metroost  üldse välja saada peab päris mitmete pikkade eskalaatoritega üles minema. Kui ma sealt lõpuks välja jõudsin, siis tundsin, kuidas kõhust käis "jõnks" läbi, ei oska seda kuidagi paremini seletada. Teate küll see tunne, kui lennuk kõrgust kaotab või kiirliftiga sõita. Igatahes oli see tingitud sellest, et pinnale jõudes vahtisid mulle vastu hiiglaslikud hooned ja päris suur hulk inimesi, ning Akit polnud kuskil, ma ei mõelnud selle peale, et neid väljakäike seal väga mitmeid on. Seega pidin Gerdale sõnumi saatma, et ta kontakteeruks Akiga facebooki kaudu ning edastaks talle mu asukoha, kuna mul veel Jaapani telefoni pole. Ootasin oma 45 minutit ühe koha peal seistes ja ohtralt pilke püüdes. Minu arusaamad on täiesti peapeale pööratud. Arvasin, et Tokyos pole valge inimene nii haruldane nähtus, aga seal vahiti palju rohkem, kui Tsukubas.

Igatahes, kohtusin Akiga, kes oli ise samuti just rongi pealt tulnud, Nagoyast vanaema juurest, mis on ikka kõvasti kõvasti kaugemal kui Tsukuba. Läksime kohaliku metroo peale ning sõitsime Kayabachosse ehk Aki "kodupeatusesse", ning seadsimegi sammud ta maja poole, et kompsud ära panna ja linna peale möllama minna. Kuna ilm oli terve päev väga kehv, siis laupäevane ringrännak jäi kahjuks lühikesevõitu, käisime raamenit söömas, esimest korda Jaapanis kusjuures, väga väga maitsev, ent vastava hinnaga. Tokyos on hinnad Tsukubaga võrreldes enamus kohtades vähemalt kahekordsed. Naasesime eelmainitud vägeva ilma tõttu Aki residentsi ja mängisime ülejäänud õhtu playstationiga ning vahtisime Jaapani telesaateid.

Pühapäeva hommik, kell seitse äratus, et Takao mäele ronima minna, kumbki ärgata ei taha. Ma suutsin ennast kuidagi istukile ajada ja utsitasin Akit ka üles ärkama. Tegime hommikused toimetused ära ning suundusime uuesti metroosse, et mäe suunas sõita. Ei pannudki tähele kui kaua me sinna sõitsime, kuskil sama kaua kui Tsukubasse või isegi kauem veidi, mitte küll kiirrongiga. Kuskil poolel teel või nii küsis Aki, et mis sa arvad kus me oleme, ma ei osanud vastata, aga ta tegi seda minu eest - Tokyos! Et jamh, see linn laiub kaugele kaugele.


Leidsime mäe jalamilt veel paar jaapanlast ning ühe prantsuse tüdruku, kes meiega koos ronima asusid, tegelt oligi see mäkkeronimine ühe teise ülikooli välisüliõpilaste ettevõtmine, nimelt Chuo ülikool e Aki ülikool! Hommikul oli õhuniiskus nii suur, et pisemgi liigutus võttis lauba märjaks, kujutage ette mis tunne võib olla kui sellise ilmaga järsust mäest üles kõmpima peab, mu selg oli totaalselt nõretav peale esimest kilomeetrit.

Kuskil mitte väga kaugel algusest saime teise grupiga kokku, kes olid juba varem ees ära läinud, sest me olime pisut hiljaks jäänud Akiga, kokku oli meid tubli 30+ inimest kindlasti. Enamus, kellega ma suhtlesin osutusid ameeriklasteks, aga õnneks leidus ka mõni jaapanlane. Mida ülespoole, seda tasapinnalisemaks ronimine muutus ja ei vajanud enam nii jubedat pingutust, nagu alguses. Lisaks jäi teepeale igasugu pühamuid ja muid vaatamisväärsusi, mida pildistades sai pisut jalga puhata. Jõudsime ka lõpuks tippu pärast umbes kahte tundi ning sõime lõunat.

Allaminek peaks ju ometi lihtsam olema kui üles ronimine, aga kus sa sellega. Allaminekuks võeti ette hoopis teine marsruut kui tulles, ning mitte ilus ja asfalteeritud vaid täielik takistusrada, naljatasime ameeriklastega, et see on nagu see saade mida meilgi näidatakse - wipeout. Päris paljud suutsid mudase pinnase tõttu libiseda ning oma püksid, jalanõud ja muu ära määrida, mina olin üks õnnelikest, kes jäi täitsa puhtaks, tükk muda kinganinal polnud probleem. Allajõudes ostsin pisikese meene, muljetasime veidi inimestega ning asusime uuesti Tokyo poole teele.

Olime Akiga varem juba kokku leppinud, et kui ilm on ilus, siis lähme peale mäkkeronimist jalgratastega Tokyot uurima. Esimene peatus - Asakusa. Palju huvitavaid ehitisi - suured väravad, pagood jne. Tegemist on väga populaarse turismipiirkonnaga Tokyos, seega ei puudunud sealt ka igasugu pudi-padi letid, kust oleks tahtnud väga palju osta, aga keelasin ennast raha raiskamast ning korrutasin endale, et see pole viimane kord Tokyos, terve aasta on veel ees. Oli küll üks spetsiaalne kink, mida ma oleks väga tahtnud leida, aga kahjuks seda sealt ei leidnud.

Edasi sõitsime Tokyo Sky tree suunas, mis on ühtlasti hetkel teine maailma kõrgeim ehitis, 634 meetrit, ütleb Wikipedia. Võimas oli ta tõesti, kahju ainult, et terve nädalavahetus oli massiivne udu igalpool, mäe pealt ei saanud ka häid pilte seetõttu.

Aki tegi ettepaneku sõita mere äärde, kuigi oli veidi kaugel, otsustasime selle siiski ära teha, mina loomulikult põdesin, et äkki ma ei jõua viimase rongi/tsukuba bussi peale, aga asjatult. Sõitsime meeletult pikana tunduva vahemaa mere äärde, et kogu selle grandioossuse juures, mida Tokyo pakub, polnud väsinud jalgadel ega järjekordselt läbivettinud särgil mitte teps tähtsust. Pean veel mainima, et kihutasime mööda Tokyo autoteid, päris võimas tunne on, Tallinna pisikesena tunduvas liikluses autoteele minek tundub kui enesetapu sooritusena, seal midagi sellist ei tulnud mõttessegi.

Meri....mõttepaus... see vaade mis sealt avanes võttis päris sõnatuks. Üks lõik "Kas tõesti on kodumaa nii ilus vää?" saatest maamees otsib naist meenus mulle sel hetkel ning ei tundunudki nii idiootne. Tegemist pole küll kodumaaga ja ma ei taha melanhoolselt kõlada, aga tõsiselt hingematvalt ilus vaade oli, muud pole öelda. Kogu kupatuse tegi veel eriti lahedaks see, et meile lähedal pingil istus vanahärra, kes mängis saksofoni, mis mulle samuti sümpaatne on. Oleks tahtnud seal kauem istuda, aga aeg kahjuks ei võimaldanud, seega pidime edasi liikuma pärast ohtralt ebaõnnestunud piltide tegemist. Sinna lähen 100% tagasi, tervitused Gerdale siin kohal.

Tagasi sõites läbisime Ginza piirkonna, mis on tuntud kui rikaste meka, kõikvõimalikud hirmkallid brändipoed ja muu taolise elustiiliga kaasnev. Luksusautod tänavaäärtes, üks kallim kui teine. Lõpetasime vaikselt oma ringrännaku, palju kohti jäi küll nägemata, Shibuya, Shinjuku, Roppongi ja muud ägedad kohad jäävad järgmist korda ootama. Sõin veel Aki juures õhtust ning ta saatis mu rongi peale. Esialgu kohkusin veidi, sest ei teadnud, et pean ühes peatuses ümber istuma, aga sain perroonide vahetamisega hakkama, ära ei eksinud. Üks suurimaid hirme Jaapanis ongi vist see, et istud vale rongi peale või sõidad vales suunas.

Jõudsin umbes pool 10 ilusti koju koos Aki kingitud telekaga!!! Ta ostis endale uue ja ei tahtnud vana ära visata ning pakkus seda mulle, olin meeleldi nõus seda vastu võtma, äkki saab nüüd ühikas ka telekat vaadata, peab ainult kaablit ostma. 

Vabandust üüratult pika postituse pärast, ei oska lühidalt ja sisutihedalt sõnu seada, praeguseks siis kõik! Panen üüratult palju pilte ka. //Põimisin veidi ridade vahele pilte, aga väsisin ära, siin hilja ka juba. Piltide asetus läks ka metsa miskipärast.