Laupäeva hommik oli isegi täitsa okei, eelmist õhtut arvesse võttes. Laupäev oli päev, millal esimest korda pidin Tokyosse sõitma, pisike närv oli sees, tagasihoidlikult öeldes. Mõtlesin isegi, et kurat üksi minna on natuke kahtlane, et jätaks ära võib-olla, aga õnneks ma selle rongi peale ikkagi läksin. Enne seda leppisin veel Akiga kokku, et kohtume Akihabara nimelises peatuses. Tsukuba Express kiirrongiga läheb kuskil 45-50 minutit, et sinna jõuda. Saabudes oli kohe segadus, et kuhu ma nüüd minema pean, sest see jaam on ikka meeletult suur, et metroost  üldse välja saada peab päris mitmete pikkade eskalaatoritega üles minema. Kui ma sealt lõpuks välja jõudsin, siis tundsin, kuidas kõhust käis "jõnks" läbi, ei oska seda kuidagi paremini seletada. Teate küll see tunne, kui lennuk kõrgust kaotab või kiirliftiga sõita. Igatahes oli see tingitud sellest, et pinnale jõudes vahtisid mulle vastu hiiglaslikud hooned ja päris suur hulk inimesi, ning Akit polnud kuskil, ma ei mõelnud selle peale, et neid väljakäike seal väga mitmeid on. Seega pidin Gerdale sõnumi saatma, et ta kontakteeruks Akiga facebooki kaudu ning edastaks talle mu asukoha, kuna mul veel Jaapani telefoni pole. Ootasin oma 45 minutit ühe koha peal seistes ja ohtralt pilke püüdes. Minu arusaamad on täiesti peapeale pööratud. Arvasin, et Tokyos pole valge inimene nii haruldane nähtus, aga seal vahiti palju rohkem, kui Tsukubas.

Igatahes, kohtusin Akiga, kes oli ise samuti just rongi pealt tulnud, Nagoyast vanaema juurest, mis on ikka kõvasti kõvasti kaugemal kui Tsukuba. Läksime kohaliku metroo peale ning sõitsime Kayabachosse ehk Aki "kodupeatusesse", ning seadsimegi sammud ta maja poole, et kompsud ära panna ja linna peale möllama minna. Kuna ilm oli terve päev väga kehv, siis laupäevane ringrännak jäi kahjuks lühikesevõitu, käisime raamenit söömas, esimest korda Jaapanis kusjuures, väga väga maitsev, ent vastava hinnaga. Tokyos on hinnad Tsukubaga võrreldes enamus kohtades vähemalt kahekordsed. Naasesime eelmainitud vägeva ilma tõttu Aki residentsi ja mängisime ülejäänud õhtu playstationiga ning vahtisime Jaapani telesaateid.

Pühapäeva hommik, kell seitse äratus, et Takao mäele ronima minna, kumbki ärgata ei taha. Ma suutsin ennast kuidagi istukile ajada ja utsitasin Akit ka üles ärkama. Tegime hommikused toimetused ära ning suundusime uuesti metroosse, et mäe suunas sõita. Ei pannudki tähele kui kaua me sinna sõitsime, kuskil sama kaua kui Tsukubasse või isegi kauem veidi, mitte küll kiirrongiga. Kuskil poolel teel või nii küsis Aki, et mis sa arvad kus me oleme, ma ei osanud vastata, aga ta tegi seda minu eest - Tokyos! Et jamh, see linn laiub kaugele kaugele.


Leidsime mäe jalamilt veel paar jaapanlast ning ühe prantsuse tüdruku, kes meiega koos ronima asusid, tegelt oligi see mäkkeronimine ühe teise ülikooli välisüliõpilaste ettevõtmine, nimelt Chuo ülikool e Aki ülikool! Hommikul oli õhuniiskus nii suur, et pisemgi liigutus võttis lauba märjaks, kujutage ette mis tunne võib olla kui sellise ilmaga järsust mäest üles kõmpima peab, mu selg oli totaalselt nõretav peale esimest kilomeetrit.

Kuskil mitte väga kaugel algusest saime teise grupiga kokku, kes olid juba varem ees ära läinud, sest me olime pisut hiljaks jäänud Akiga, kokku oli meid tubli 30+ inimest kindlasti. Enamus, kellega ma suhtlesin osutusid ameeriklasteks, aga õnneks leidus ka mõni jaapanlane. Mida ülespoole, seda tasapinnalisemaks ronimine muutus ja ei vajanud enam nii jubedat pingutust, nagu alguses. Lisaks jäi teepeale igasugu pühamuid ja muid vaatamisväärsusi, mida pildistades sai pisut jalga puhata. Jõudsime ka lõpuks tippu pärast umbes kahte tundi ning sõime lõunat.

Allaminek peaks ju ometi lihtsam olema kui üles ronimine, aga kus sa sellega. Allaminekuks võeti ette hoopis teine marsruut kui tulles, ning mitte ilus ja asfalteeritud vaid täielik takistusrada, naljatasime ameeriklastega, et see on nagu see saade mida meilgi näidatakse - wipeout. Päris paljud suutsid mudase pinnase tõttu libiseda ning oma püksid, jalanõud ja muu ära määrida, mina olin üks õnnelikest, kes jäi täitsa puhtaks, tükk muda kinganinal polnud probleem. Allajõudes ostsin pisikese meene, muljetasime veidi inimestega ning asusime uuesti Tokyo poole teele.

Olime Akiga varem juba kokku leppinud, et kui ilm on ilus, siis lähme peale mäkkeronimist jalgratastega Tokyot uurima. Esimene peatus - Asakusa. Palju huvitavaid ehitisi - suured väravad, pagood jne. Tegemist on väga populaarse turismipiirkonnaga Tokyos, seega ei puudunud sealt ka igasugu pudi-padi letid, kust oleks tahtnud väga palju osta, aga keelasin ennast raha raiskamast ning korrutasin endale, et see pole viimane kord Tokyos, terve aasta on veel ees. Oli küll üks spetsiaalne kink, mida ma oleks väga tahtnud leida, aga kahjuks seda sealt ei leidnud.

Edasi sõitsime Tokyo Sky tree suunas, mis on ühtlasti hetkel teine maailma kõrgeim ehitis, 634 meetrit, ütleb Wikipedia. Võimas oli ta tõesti, kahju ainult, et terve nädalavahetus oli massiivne udu igalpool, mäe pealt ei saanud ka häid pilte seetõttu.

Aki tegi ettepaneku sõita mere äärde, kuigi oli veidi kaugel, otsustasime selle siiski ära teha, mina loomulikult põdesin, et äkki ma ei jõua viimase rongi/tsukuba bussi peale, aga asjatult. Sõitsime meeletult pikana tunduva vahemaa mere äärde, et kogu selle grandioossuse juures, mida Tokyo pakub, polnud väsinud jalgadel ega järjekordselt läbivettinud särgil mitte teps tähtsust. Pean veel mainima, et kihutasime mööda Tokyo autoteid, päris võimas tunne on, Tallinna pisikesena tunduvas liikluses autoteele minek tundub kui enesetapu sooritusena, seal midagi sellist ei tulnud mõttessegi.

Meri....mõttepaus... see vaade mis sealt avanes võttis päris sõnatuks. Üks lõik "Kas tõesti on kodumaa nii ilus vää?" saatest maamees otsib naist meenus mulle sel hetkel ning ei tundunudki nii idiootne. Tegemist pole küll kodumaaga ja ma ei taha melanhoolselt kõlada, aga tõsiselt hingematvalt ilus vaade oli, muud pole öelda. Kogu kupatuse tegi veel eriti lahedaks see, et meile lähedal pingil istus vanahärra, kes mängis saksofoni, mis mulle samuti sümpaatne on. Oleks tahtnud seal kauem istuda, aga aeg kahjuks ei võimaldanud, seega pidime edasi liikuma pärast ohtralt ebaõnnestunud piltide tegemist. Sinna lähen 100% tagasi, tervitused Gerdale siin kohal.

Tagasi sõites läbisime Ginza piirkonna, mis on tuntud kui rikaste meka, kõikvõimalikud hirmkallid brändipoed ja muu taolise elustiiliga kaasnev. Luksusautod tänavaäärtes, üks kallim kui teine. Lõpetasime vaikselt oma ringrännaku, palju kohti jäi küll nägemata, Shibuya, Shinjuku, Roppongi ja muud ägedad kohad jäävad järgmist korda ootama. Sõin veel Aki juures õhtust ning ta saatis mu rongi peale. Esialgu kohkusin veidi, sest ei teadnud, et pean ühes peatuses ümber istuma, aga sain perroonide vahetamisega hakkama, ära ei eksinud. Üks suurimaid hirme Jaapanis ongi vist see, et istud vale rongi peale või sõidad vales suunas.

Jõudsin umbes pool 10 ilusti koju koos Aki kingitud telekaga!!! Ta ostis endale uue ja ei tahtnud vana ära visata ning pakkus seda mulle, olin meeleldi nõus seda vastu võtma, äkki saab nüüd ühikas ka telekat vaadata, peab ainult kaablit ostma. 

Vabandust üüratult pika postituse pärast, ei oska lühidalt ja sisutihedalt sõnu seada, praeguseks siis kõik! Panen üüratult palju pilte ka. //Põimisin veidi ridade vahele pilte, aga väsisin ära, siin hilja ka juba. Piltide asetus läks ka metsa miskipärast.