久しぶり！(loe:hisashiburi - ütlevad tavaliselt tuttavad/sõbrad üksteisele, kui pole pikemat aega suhelnud/näinud jms). Päris soiku ei saa ka jätta seda siin, väga palju huvitavat pole juhtunud pärast viimast blogiposti, eks vist sellepärast ei ole kirjutanud ka, tavaline igapäevaelu, a'la kool-koju ei ole vist väga huvitav lugeda või peaks sellest ka kirjutama? Tegelikult ma ei suuda meenutada, kas ma juba olen oma ainetest midagi rääkinud ka või mitte, ei suvatse uurida, läheb kaks korda siis läheb, kordamine on tarkuse ema blabla.

Seda ma vist mainisin ennist, et ma keeletaseme testil sain tasemeks kõige kõrgemast üks aste allapoole, kuigi ma usun, et ma saaks ka kõrgeimates ilusti hakkama. Kahe ülemise taseme inimestel on jaapani keel neljaks osaks jaotatud, st jaapani keel on valikuline, kas tahad võtta või mitte kindlale keeleaspektile keskenduvat klassi, miinimum 8 loengut peab olema kirjas ühe nädala kohta. Madalamatel tasemetel on kõik keele osad koos, seega nad ei saa valida mida võtta ja mida mitte.

Minu tunniplaan näeb välja selline:

Esmaspäev - jaapani keel(grammatika) - täielik viimasel aastal õpitu kordamine, nagu enamus mu jaapani keele klassidest, aga sellegipoolest kasulik ja kinnistav.

Teisipäev - nagu ühe mündi kaks külge, esimene loeng on jaapani keel(kuulamine&rääkimine), mis tegelikult ei ole kuulamine ja rääkimine... raske juhus, põhimõtteliselt on see videoprojektiklass kui selline, peame gruppides mingist ühiskonna probleemist või millest iganes küsitluse tegema suvalistelt inimestelt ja seda filmima ning midagi kokku klopsima, lamp, ma pigem teeks reaalseid kuulamis-rääkimisharjutusi või miskit.
2x lingvistilist antropoloogiat, tõenäoliselt mu lemmik, õpetaja on jaapanlanna, aga väga hea inglise keelega ning üldse loengu ülesehitus, materjal ja muu on kõik super, ei saa millegi kallal nuriseda.

Kolmapäev - jaapani keel(lugemine&kirjutamine), asjalik, kind of.. TLÜ-s anti meile juba semestri alguses esseede tähtajad ja teemad teada ja esseede vahel oli lausa mõned kuud, kuid siin käib asi sedaviisi, et kolmapäeva klassi lõpus antakse essee teema ja sama nädala reedeks olgu olla :D! Teemasid muidugi väga võrrelda ei saa, kui meil oli 800 märgiline arutlev essee, siin aga enamasti 400-600 märki(400 on 1 a4) ja enda arvamusega seotud teemad, alguses kohutas küll veidi, aga ei võta tükki küljest.

Neljapäev - sotsiaalteadus ja migratsioon, nojah, see loeng on kaheks jaotatud, sellises järjekorras nagu kirjutasin, esimene pool sai üleelmine nädal juba läbi, materjal on huvitav, aga õppejõud andis seda väga segaselt ja kuivalt edasi, migratsiooni osa tundub olevat põnevam.

Reede - jaapani keel(hiina märgid) - tõenäoliselt kõige kasulikum klass kordamise mõistes, mu viimase aasta märgiõpe oli väga motivatsioonitu ja see väljendus mu jaapani keele lõpueksamis ka ilusti, seega siin püüan rohkem!

Selline ta välja näeb, üsna minimalistlik(tegelt ongi miinimum). Äkki keegi mõtleb, et miks ma näiteks jaapani kultuuriga või ühiskonnaga seotud loenguid ei võta? Sest neid kahjuks pole, vähemalt selliseid mida ma võtta tahaks, kõik on ülimalt üldine ja pealiskaudne, ma olen palju detailsemaid, kindlal teemal põhinevaid loenguid TLÜs harjunud võtma, seega pole eriti ahvatlev.

Homme kirjutan nädalavahetuse piknikust ja panen pilte ka, et ikka püsivust natukenegi üleval hoida. Täna on veel plaanis Kosaku ja Pillega(äkki) karrit teha ja filmi vaadata.

PS! Ma utsitaks teid natuke küsimusi esitama või soovitusi andma, et millest võiks kirjutada?

Päris suur lünk on blogisse tekkinud viimasel ajal.. Igatahes, 26. oktoobril toimus halloweeni pidu! Läksime Pillega koos Tokyosse, see päev oli isegi üpris selge ilm, nägi Tokyo osalist linnapilti ka, näiteks Tokyo Skytreed ja muud sellist, see ei lakka mind kunagi hämmastamast. Tokyos saime Akiga kokku, läksime edasi Akihabarasse(igasuguse fänluse ja elektroonika Meka Tokyos), et soetada endale Don Quiotest kostüümid, mis olid muide IDIOOTSELT KALLID. Minu kostüüm maksis umb 37,5 euri ümberarvestatult ja tegemist oli pelgalt musta kombekaga, millel on luukere peale joonistatud ning kaks kinnast, uskumatu. See oli veel üks odavamatest, kallimad, mis ma nägin, olid nii 220+ euri ja ega needki väga vaimustavad tegelikult polnud. Kousaku ühines ka Tokyos meiega ning ostis sama kostüümi ja näomaalingute jaoks värve..

Tegelt ma mõtlesin praegu ümber, et kogu aeg oma joomingutest kirjutada on natuke idiootne, kirjutaks millestki muust ka!

Üleeile hakkas Tsukuba kooli festival kooli 40. sünnipäeva puhul, rahvast tuli üle linna kokku ja iga päev olid inimeste hordid üle terve kampuse. Esimene päev polnud eriti paljulubav, ainult toidutelgid ja muud nagu midagi ei toimunudki väga, seega olin natuke pettunud. Seevastu eile oli jällegi väga äge - kahel laval toimusid erinevad etteasted, a-capella laulugrupid, bändid ja ka traditsioonilisemat muusikat jne, õhtu pärl minu jaoks oli pooleteisttunnine tantsushow, lihtsalt uskumatu kui palju erinevaid gruppe ja tantsijaid oli, iga järgnev 5 minutit oli vägevam kui eelmine, filmisin nii palju, et terve mälukaart sai täis, siia ma kahjuks midagi panema ei hakka, sest see võtaks terve igaviku üles laadimiseks. Mõngingaid pilte tegin ka õnneks.

Täna magasin festivali täiesti maha, kuna olin unustanud telefoni laadima panna ja äratuskell ei helisenud. Jõudsin ainult Kousakuga kokku saada, et kunstinäitusel ära käia, tema enda kalligraafia oli ka seal näitusel üleval, väga äge! Kell 4 hakati juba otsi kokku tõmbama ja vihma hakkas ka sadama, viimasel ajal väga tihedalt, vähemalt sain parimad palad ära vaadatud.

Täna juhtus selline huvitav asi, et üks Usbekistani tüüp otsustas süüa teha ja kutsus lihtsalt inimesi ühikast kokku, see oli väga noobel ettevõtmine minumeelest, ühendas rohkem siinseis elanikke kindlasti.

Sünnipäev köhh plörr

Algsete plaanide järgi pidime kambaga Tokyosse minema sünnipäeva puhul, kuid paljudel oli nädalavahetuseks juba plaanid tehtud, siis otsustasime lihtsalt karaoke kasuks jällegi. Peale selle sain teada, et ühel brasiilia kutil meie seltskonnast on täpselt samal päeval sünnipäev kui mul! See tähendab siis, et reede sai hääl ära lauldud ja melanhoolitsetud, osad inimesed tegid mulle isegi kingi! Olin väga meeldivalt üllatunud, samas jällegi nukrutsesin pisut, et tavapärast seltskonda pole, alkohol 1 - 0 Raido. Pärast lõõritamist suundusime osadega meile väga koduseks saanud baari - Progress, mille omanikud on kolm venda, väga lahedad tüübid!

Reede õhtu kohta oli seal üpris vaikne, istusime baari leti taga, saime tasuta sünnipäevashotid ja puhusime hommikuni vendadega juttu. Vanim neist oli nii lahke, et kui kojuminekuks läks, siis ta peatas meid kinni ja ütles, et viskab meid autoga ära, olime talle väga tänuväärsed.. või lihtsalt tänulikud, et kiirelt koju sai.

Laupäeva hommikul voodist välja tulla väga ei tahtnud, vahtisin filme ja passisin terve päeva kodus, kuna hommikust saati oli täielik koerailm - vihm ja külm, ning seda pühapäeva õhtuni välja. Meil oli tegelikult juba ammu kokku lepitud Kousakuga, et teeme tema juures filmivaatamise ja karrisöömise õhtu.

Võtsin Toma kaasa ja sammusime bussipeatusesse ja sõitsime järgmisesse ühikakämpusesse, kus Kousaku meile vastu oli tulnud. Enne seda bussis juhtus üks naljakas juhtum, Toma sõbranna oli talle öelnud, et kui bussiga minna, siis see kämpuse peatus (Hirasuna) ei pruugi olla sama nimega.. Seega me pärisime selle kohta natuke enne peatust ühelt jaapanlastest noorpaarilt, kuid jaapani keel vedas veidi alt vist ja küsimus oli umbes selline, et "Kas Hirasuna bussipeatus on hirasuna?" Nad olid mõlemad esmapilgul väga hämmastunud nägudega, et mida see loll välismaalane seletab. Aga õnneks suutsime nad kohe järgmise lausega mõistma panna ja varsti ilmusid tabloole hirasuna peatuse märgid. Ilmast veel nii palju, et päeval saab isegi särgiga hakkama, aga õhtul peab jope seljas olema kui surnuks külmuda ei taha.

Kousaku elab hirasunast pisut kaugemal, umbes poolteist kilomeetrit äkki, ei oska täpselt arvestada, igatahes jõudsime lõpuks sinna. Ta oli juba varem ise karri valmis teinud põhimõtteliselt, ainult karrikuubikud oli vaja potti visata. Sõime kõik suure taldrikutäie, vahtisime telekat, mängisime päris pikalt UNO kaarte ja õhtu möödudes ühtäkki Kousaku vaatab Tomale otsa ja küsib jaapani keeles, et nüüd või? Ma kohe ei saanud aru mis toimub, aga kui mulle öeldi, et kao toast välja. siis mõistsin, et midagi nad arvatavasti sünnipäevaga seoses plaanivad. Päris tükk aega passisin köögis, kuni elutoas tuled kustu läksid ja karjuti, et tule sisse. Avasin ukse ja sain kohe värviliste lintidega pikki molli "Happy birthday to you" saatel. Lisaks sellele oli laual pisike kook küünaldega ja puha, 4 küünalt pidid tähistama kahte ja kahte, 22 noh. Lisaks sellele kingiti mulle joogitops loosungiga　酒好きです！ e maakeeli armastan alkoholi/mulle meeldib alkohol!/alkoholisõber :D, My reputation proceeds me. Igatahes sõime kooki ja mängisime kaardimängu lõpuni ning suundusime edasi Progressi, jälle. Tegelt oli suurem põhjus ka.

Nimelt oli tore autoga koju saada ja puha, aga ma olin sootuks unustanud, et ometi sai sinna ju rattaga mindud, Toma värskendas mu mälu, ma ei tea kuidas see meelest sai minna. Igatahes istusime seal järjekordselt poole ööni ning kõndisime siis koju. Jaaaaaa järgmine hommik tervitas mind tatine nina, paks pea ja kurguvalu, mida kuradit, ometi ma käin ju normaalselt riides ja pole ikka päris kaua haige olnud, ei mäletagi viimast korda. Õnneks praeguseks on juba enamvähem lahti saanud, natuke köhin veel ja tatt ikka voolab, küll saab sellestki võitu, taruvaik on mulle siiamaani abimees olnud.

Edasised plaanid siis hetkel - ootan reedet, et saaks esimese stipi kätte! Ning laupäeval võtan Kousaku ja äkki Toma või Pille või mõlemad kaasa, ning sõidame Tokyosse Akile külla, tuuritame päeval Tokyos ringi ja otsime äkki midagi kostüümisarnast, et õhtul Halloweenipeole minna.

Alustame tänast blogiposti erakorralise uudisega! Väljavõte facebookist ning ühtlasi tänase päeva kõige populaarsem teema:

Yesterday: 80 degrees and sunny
Today: Overcast with slight drizzle 
Tomorrow: Biggest Typhoon Tokyo has seen in over a decade. 

Tsukuba lehelt:

The 26^th typhoon, the most powerful of this year, has been heading toward the largest island in Japan (Honshu), and is expected to bring heavy rain and cause cancellation of public transportations in Kanto region (See “Typhoon Information” as indicated below)

Thus, the University of Tsukuba has just decided that all classes offered at Tsukuba Campus will be cancelled tomorrow on Wednesday, October 16.

Ühesõnaga on homme oodata laastavat taifuuni, ägeeeeeee

Liikudes tagasi eilsesse päeva:

Kohtusin hommikul Kousakuga, et sõita Tsukuba keskusesse, kus pidime kokku saama teiste välkarite ja jaapanlastega, meid oli kokku kaheksa. Sõitsime 10:30se bussiga keskusest Tsukuba mäe poole, ainult 17 kilomeetrit, aga minek võtab aega 50 minutit, häiriv, et igalpool asulad on sellesmõttes, masinaga liikumine võib päris närvesööv olla. 

Igatahes, jõudsime kohale, ilm oli ilus ja matk tippu võis alata! Võtsime igaksjuhuks stardipunktist mingisugused teejuhatamiseks mõeldud kaardid millest hiljem said lehvikud. Tsukuba mägi on ~250 meetrit kõrgem, kui eelmisel korral vallutatud Takao mägi. Matkamise ei teinud raskeks see kõrguse vahe, vaid hoopis teeolud - Takaol oli ülesminek korraliku teekattega, Tsukuba mäel aga täielik kivide rägastik puude vahel mis muutis ronimise kuidagi palju autentsemaks.

Üpris mäe alguses oli pühamuid, kõigepealt tuli shinto usundi kohaselt enda kegare e mustus maha pesta, mitte siis füüsiline vaid vaimne, et enne ronimist ikka mõtted selgeks saaks. Pühamutes on selline traditsioon, et viskad viiejeenise kasti, kummardad ja teed kaks plaksu ning palvetad. Viiejeeniline sellepärast, et jaapani keeles vastab sellele sõna "Go en" - 五円, aga sama hääldusega on ka 御縁 e. siin esimene märk "go" tähendab austust, näiteks kellegi enda ühiskondlikust staatusest kõrgema isikuga rääkides kasutaks tema perekonnast rääkimiseks sõna "Go-kazoku" - teie austatud perekond. Teine märk tähendab sidet, ehk siis mõte seisneb selles, et luua/säilitada häid suhteid jumalustega.
Ostsime Kousakuga 100 jeeni eest omikuji (Takao mäe reisist panin ka ühe omikuji pildi), mina sain kõige parema võimaliku ennustuse, Kousaku vastupidiselt sai kõige halvema, minu oma läks ilusti rahakoti vahele, tema sidus enda oma pühamu lähedale nööri külge.

Samuti oli kaugelt näha, et seal toimus mingi live-show, mis hiljem osutus reklaamikampaaniaks, nimelt on Tsukuba mäe patrooniks konn (Takao-l oli kaheksajalg e tako jaapani keeles) ning vanahärra katanaga (jaapani mõõk) näitas publikule konnaõli maagilist toimet, esmalt mõõgaga paberit imepisikesteks tükkideks lõikudes, et tegemist on terava relvaga. Seejärel oma kätt õliga määrides ja näidates, et mõõk nii kätte ei lõika. Puhtaks pühkides ja uuesti üle naha tõmmates tekkis käele punane veretriip, millele uuesti kohe konnaõli peale määris, sest sellel on kiireloomuline haavaparandav toime, eks ole. Vaadata oli muidugi äge.

Ma aega ei mõõtnud palju meil tippujõudmiseks kokku läks, aga kuskil kella kolmeks olime tipus, seega ikka oma 4 tundi kindlasti rohkete pauside tõttu. Naljakas tendents: ronides kõik teretavad üksteist, lõpuks sai nii palju vastutulijaid teretatud, et Konnichiwa! muutus üpris kiiresti lihtsalt chiwa.. wa... jne.  

Mäe tipust oli muidugi imeline vaade, kui järjekordselt poleks seda udu või sudu või teab mis asi see on siis, mis vaate alati ähmaseks teeb ja ilusaid pilte ei lase teha. Tipust leidis ka suveniiripoode, isegi õlut sai osta. Mis oleks parem kui peale korralikku trenni üks külm kaloririkas õlu kurgust alla kallata, paradoksid paradoksid. Enamus meist ostis pisikese suveniiri, minu puhul kaks külmikumagnetit ning võtmehoidja. Takao mäe tipp oli nagu tipp.. pisike, palju liikumisruumi kuskile polnud, Tsukubas aga oli mööda tippu liikumine päris aeganõudev ja raske, sellepärast ei jõudnud "teise tippu". Tsukubal on kaks tippu niiöelda, mehe ja naise tipp. Kusjuures kaugelt vaadates tundub naise tipuks nimetatav osa palju suurem ja kõrgem, kuigi tegelt on vastupidi. Boonuspilt - romantilist uinakut tegev paarike mäe tipus sadade kaamerate ees :D

Alla tulime rope-way'ga, ma ei teagi kuidas seda eesti keeles kutsuda. Naljakas oli see, et kohe pärast uste sulgumist ja liikumahakkamist tuli ette järsk langemine ning selle rope-way operaator teatas kõlaritest jaapani keeles: "Nüüd tuleb midagi ameerikamägede laadset, hoidke palun kinni", millele järgnes kiljatusi, naeru ja muud. Olime surmväsinud, seega läksime poole mäe pealt bussi peale, et istuda saaks. 

Tagasi jõudes läksid osad koju, osad tulid juurde, et sööma ja kinno minna! Sõitsime täiesti teise linna otsa, kus ma varem vist ühe korra käinud olin, et minna suurde kaubanduskeskusesse nimega ijasu, kus ühtlasti asus kino. Film, mida me vaatama läksime ja ma ühtlasi kõigile soovitan, kellel peaks tekkima tahtmine mõnda kurba filmi vaadata - http://www.imdb.com/title/tt2331143/ Ma olin niigi väsinud ja see filmi sisu ning muidugi pime saal süvendasid mu olukorda ning ma olin päris tujust ära tuim tükk koju minnes. Ühtlasti võeti koduteel teemaks minu sünnipäev, kusjuures see tekitas minus veelrohkem masendust, sest inimesed, keda ma vaevu paar nädalat tean, räägivad mu sünnipäeva planeerimisest, eks ikka meenuvad kõik Eesti sõbrad ja pere, kellega see aasta ei saa koos olla. Ei taha nii süngetes toonides seda nüüd lõpetada, aga eks ikka tekib selliseid mõtteid ja tasapisi tekib arusaam, mis tegelikult ikkagi toimub ning kus ma olen. Lõpetuseks veel pilte kah!