Kaks magamata ööd ja siin ma lõpuks olen, sildid tänavatel on jaapani keeles, inimesed räägivad samuti jaapani keelt, olen vist õigesse kohta jõudnud, kuid ikka on pisut
raske mõista kus ma tegelikult olen. Läbides tollipunkti Narita lennujaamas leian kohe vanema härra, kelle ees on suur tsukuba ülikooli embleemiga plakat ning samasuur nimekiri
saabuvatest üliõpilastest, silman muidugi enda nime esimesena ning seejärel juba mitmeid aasiapäraseid nimesid, mida ma välja ei loe. Jõudsin kohale umbes kell 10 hommikul
ning pidin minema 10.35 ekspressbussi peale Tsukuba suunas. Päris nii ei läinud, kuna kõik bussid olid välja müüdud ja esimene vabade kohtadega sõiduk väljus alles 12.50.
Muud midagi kui tuleb oodata, istusin tagasi pinkidele ning mind ennist tervitanud vanem meesterahvas, kes oli mul just aidanud piletit soetada (~25 euri, welcome to Japan),
naases tagasi oma positsioonile. Maganud ma polnud, aga uni ei olnud probleemiks, pigem ikka see teada-tuntud Jaapani palavuse-niiskuse kombinatsioon, mis kenasti riided
naha külge kleebib, isegi liigutamata. Ootasin, näppisin telefoni, et kodustega sõnumeerida, kui ühtäkki ilmus ennemainitud vanahärra uuesti minu juurde, see kord kaasas
leedulanna nimega Toma. Tundsin kohe kergendust, et minusugune ka siin vähemalt olemas on, Toma tuli pooleks aastaks. Kuradi hea tunne on, kui oled nii kaugel kodumaast ja on
keegi, kes mõistab seda kultuuriruumi kust ise pärit oled. Ootasime Tomaga bussi ja tegime tutvust. Otsustasime midagi juua osta, sest palavus muutus päris talumatuks,
kusjuures väljas oli jahedam kui lennujaamas sees. Ma ostsin esmapilgul midagi Nestea Jaapani versiooni sarnast, vähemalt mulle see nii tundus, esimesel maitsmisel sain aru,
et olen rängalt eksinud, tundus pigem nagu keegi oleks käputäit rohelist teed terve päev kuskil anumas leotanud, mõneks tunniks külma pannud ja siis pudelisse ja lettidele edasi
saatnud, no kurat kui kibe see oli. Ära ma ta igatahes jõin kokkuvõttes. Bussisõit pidi kestma kaks tundi, mis tundus kuidagi ebaloogiline, kuna tegemist ju ekspressbussiga
ja vahemaa Narita ja Tsukuba vahel on umbes 60 km. Mina muidugi kujutasin bussisõitu ette kui tüütu tüüpiline Tallinn-Tartu.. Näe, puu, veel üks, jep, see on küll puu jah,
KURADI PUUD. Aga oli hoopis vastupidi, äge arhidektuur igalpool, bambusesalud segatud teiste puudega, nii tihedalt, et läbi võimalik näha pole, mets on kui värav. Üritasime
kõikvõimalikke tabloosid lugeda, heitsime nalja lätlaste üle, rääkisime jaapani keele sõnadest, et mida osad sõnad tähendavad meie keeltes, et kuidas kattuvad jne. Eestikeelsed näited siis: 'niku' (liha) yobu (kutsuma), tobu (lendama) ja nautisime lihtsalt bussisõitu. Kuskil Tsukuba läheduses silmasime kauguses hiiglaslikku taevapoole kõrguvat Buddha kuju, seda tahan vaatama minna kindlasti.
Tsukubasse jõudes lahvatas näkku tõsine kuumus, kui bussist välja astusin. Bussijaamas võtsid meid vastu ülikooli inimesed, et meid ühikatesse ära jagada ja kohale toimetada.
Saime Tomaga sama ühika ja olime rahul. Ühika all mõtlesin mina nagu kindlat ühikat, mitte tervet ühika kampust, appi kui palju maju. Ainuüksi meie ühikakampuses (Ichinoya) on
38 hoonet ning Tsukuba peale peaks olema 4 sellist ühikakampust, päris muljetavaldav. Edasi jätkuski ühika jaoks paberimajanduse täitmine, oeh, Jaapani bürokraatia on tüütuse
kõrgeim tase. Täida sama infoga 10 erinevat paberit, okei. Mulle määrati ka tuutor - Chuuta (loe:tšüüta), kes on minust kaks aastat noorem, ta oli ise ka selle peale üllatunud.
Inglise keelt ta sõnagi põhimõtteliselt ei räägi. Sain enam-vähem jaapani keelega hakkama, aga ta räägib jube kiiresti ja raskete sõnadega minu jaoks, seega jääb palju arusaamatuks
ja lasen tal kogu aeg ennast korrata. Lõpetuseks: Tsikaadid ahju! Kujutage ette kuidas põõsas siristab 100 ritsikat ning sama põõsa all tuleks öö veeta, see on parim kirjeldus, mis ma anda suudan.