Pidime esialgu Pille ja tema tuttavatega linna peale uudistama minema, aga kuna tal oli õhtul telefoni soetamisega seoses tegevust, siis jäi väljamineku plaan katki. Hoopis Toma tuli mu ukse peale koputama, et küsida, kas ma saaks temaga koos supermarketisse minna, kuna ta ei teadnud teed. See oli ka esimene kord, kui niimoodi omapead kampusest välja rändasime ja väga hea tunne oli, sest tuutoriga koos käija on nagu giidiga kuskil tänaval kõndimine - see on see ja too on too, and? Saime ise rahulikult igasugustesse kohtadesse sisse põigata ja uurida, mis pakkuda on. Proovisin esimest korda elus Dango ära (http://en.wikipedia.org/wiki/Dango), päris huvitava maitsega oli, mochit iseenesest olen vist kunagi proovinud, aga see oli minu jaoks natuke maitsetu. Palju seda süüa ei kannatanud, Toma võttis ka ühe ampsu ja seejärel keeldus seda söömast.
Iseenesest see tänav, kus palju poode ja supermarket asuvad, on elav ja inimesed-rattad pusivad kitsastel jalakäijateedel üksteisest mööda, kuid kui korraks visata pilk nendele tänavatele, mis sellest peateest nö mujale hargnevad, siis vaatab vastu ainult pimedus, ei ühtegi tänavalampi mis viitaks, et siiapoole ka mingi tee jääb.
Kõndisime ühika poole tagasi ja istusime enamvähem ühika lähistel oleva pingi peale, et korraks jalga puhata, aga meist kõndis kiirel sammul mööda see eelmistes postides mainitud rootslane, kes tuleb välja, et on ka poolvenelane, nimeks Andrey. Ta on kunstisuunitlusega ja oligi parasjagu kampuse kunstihoone poole sammumas, et kohalike jaapanlastest kunstiinimestega mõned joogid teha ja juttu puhuda. Otsustasime temaga kaasa tolkneda, mis meil paremat ikka teha oli. Veetsime natuke aega kuskil kunstihoone keldris, seejärel istusime keset kampust, isegi üks turvatöötaja kõndis esialgu meie poole, aga sai vist aru, et pooled on välismaalased ja võttis siis sujuvalt kursi kuskile mujale.
Andrey jaapani keelt ei räägi, teab ainult mõningaid sõnu. Asja teeb huvitavaks see, et tema tuutor, vist oli Junya, ei räägi omakorda inglise keelt, aga nende omavaheline mõistmine tundub, et on palju parem kui minul ja Mocchanil. Kuidas on võimalik, et ma saan nii pangas kui linnavalitsuses asjad ilusti aetud, aga oma tuutori pooltest lausetest mõhkugi ei mõika.
Jätkates siis - käisime õhtul veel ühes baaris, kus on huvitav süsteem, esimese roundi eest peab maksma suuremat hinda + mingi lisatasu, mille eest tuuakse sulle midagi näksida, a'la kartulikrõpsud vms, isegi kui sa neid ei telli. Teised joogid on juba normaalsema hinnaga.
Kaua ei saanud seal olla, sest koht ise oli päris pisike ja meie lauale oli keegi juba enne reserveeringu teinud, seega pidime kella järgi lahkuma. Otsustasime, et võtame poest veel ühe joogi ja räägime viimased jutud kellegi ühikatoas ära ning siis magama ära, aga ühika juurde jõudes nägime, et pidu on täies hoos. Ühika kõrval on selline piklik laud ja toolid, kuigi ma ise polnud neid siiamaani märganud. Laua ümber oli igasugu rahvast, pärast lugesime üle ka, et kuskil 15 erinevat riiki oli esindatud. Pidu kestis poole ööni, sain igasugu inimestega suhelda, loen päeva kordaläinuks.
No comments:
Post a Comment